Minu teekond iseendale isikliku tõe tunnistamisel algas 39 aastaselt. Mäletan täpselt seda tunnet

enda sees ja esimest küsimust, mis pani mind oma tõelisi soove  nägema  ja enda sisemusse piiluma.

See küsimus oli...........Miks ma ei tunne ennast õnnelikuna?

Mul on kolm imelist tütart, abikaasa, kodu, toit laual, maksud makstud, kuid see küsimus vaevas mind väga tugevalt ja sellest sai alguse minu elu muutumise lugu.

Kõik, mis paistab teistele inimestele väljastpoolt ilusana on illusioon.

Illusioon millestki, mida iga inimene eraldi näeb ja tunnetab iseenda läbielatud kogemuste kaudu.

Väga raske oli tunnistada, et elu, mida elasin ja mis tollel hetkel tundus toimivat, lõhkus minu hinge iga päevaga järjest rohkem ja haav liikus järjest sügavamale enese kaotamise poole.

Olin kaassõltlane(kaassõltlased on kõik inimesed,kes tegelevad iseenda soovide ja vajaduste rahuldamise asemel oma lähedaste eest liigse hoolitsemise ja vastutamisega)

Kaassõltlasena püüdsin aastaid aidata paremuse poole oma abikaasat, kelle elu üks normaane osa oli alkohol, pidev masendus, depressioon, endasse tõmbumine.

Miks Me tahame nii väga kedag aidata?

 Lootus, et midagi muutub, piirdub vaid lubadustega.

Läbi minu paarkümmend aastat kestnud aitamise operatsiooni kogemuse,olles kaassõltlane mõistsin lõpuks, et tahe lõputult aidata oma lähedast oli selleks,et ühel ilusal päeval on minu kõrval inimene,kellega koos saan ennast tunda õnnelikuna.

See oli iseenda petmine.

Kahjuks kannatavad sellel ajal ka sinu lapsed koos sinuga, sest sul pole piisavalt jõudu, et olla päriselt olemas oma lastele.

Hingeline valu, mis on varjatud naeratuse taha, võtab sinult enesehinnangu.

Sinu eesmärgiks saab pidev enese tõestamise vajadus. Kui minu sees oli kõik piisavalt küpsenud, mõistsin, et olen muutusteks valmis.

Tänaseks peaaegu 6 aastat hiljem olen ma naine, kes oskab hinnata enda väärtust ja on läbi teinud väga suure töö iseendaga. 

​